Galerii: Eesti talupoja suurest päikesevarjutuse retkest möödub 155 aastat ({{commentsTotal}})

Päikesevarjutuse turism sai alguse 19. sajandi keskel, kui teadlased ja jõukad amatöörid püüdsid reisida kohtadesse, kus järjekordne päikesevarjutus näha oli.

Eriti suur tormijooks toimus 1860. aasta suvel Põhja-Hispaaniasse. Oli teada, et 18. juulil võib seal näha täielikku päikesevarjutust. Järgmist varjutust, millest toonase Tartu tähetorni juhataja Johann Heinrich Mädleri sõnul teadusele kasu võinuks tõusta, sai Euroopas kaeda alles 27 aasta pärast, 1887.

Teadlaste ja muidu huviliste kõrval sattus tormijooksul osalema ka Tartu tähetorni tolleaegne teenija Sootaga valla talupoeg Martin Saar.

See tundmatu isik tähetorni õuel võiks olla tähetorni teenija Martin Saar. Pilt pärineb umbes 1860. aastast. (Allikas: Tartu ülikooli raamatukogu)

Martin ehk Märt Saar (1814 Sootaga – 1879 Tartu) oli osav meistrimees. Enne tähetorni tulekut valmistas ta enesele koduoreli. Tähetorni teenijana töötas Saar 1843. aastast kuni oma surmani.

Tartu observatooriumis oli töötajaid vähe: professor, vaatleja ja teenija ning vahel mõned assistendid. Nii tuli teenija Saarel tolleaegse direktori saksa astronoomi professor Mädleri kõrval sageli täita ka sisulisi ülesandeid.

Kogenud teenijast sai professorile asendamatu abiline ja Mädler palus 1855. aastal ülikooli valitsusel otsida võimalust tõsta naist ja viit last ülal pidava Martin Saare palka, sest ta on esimene teenija, kes on nii kaua ametis olnud, väga kohusetundlik ja eeskujulik.

1860. aastal kutsus Mädler Saare endaga kaasa Hispaania ekspeditsioonile, et vaadelda täielikku päikesevarjutust. Kaasa sõitis ka Mädleri abikaasa luuletajana tuntud Minna Mädler.

Nii nagu kõik teised astronoomid, murdis ka Johann Mädler parasjagu pead selle üle, kas loited ehk Päikese kromosfääri pursked lähtuvad päikesest või kuust või on hoopis optiline pete. Maailm püüdis lahendada ka Päikese krooni saladust: mis see on, kuidas selle heledust mõõta ja jäädvustada?

Inimesed vaatlemas 1860. aasta päikesevarjutust Prantsusmaal. (Allikas: Wikimedia Commons, Eugène Trutat, Muséum de Toulouse)

Kuna ekspeditsioon saadeti teele ka Venemaa tähtsaimast tähetornist Pulkovost, oli riiklik toetus Tartule napp – 1000 rubla pluss 250 rubla teenijale, kellel oli Euroopasse minekuks ka uusi riideid vaja.

Nii jäi kasinaks ka kaasavõetav varustus. Königsbergist, praeguse nimega Kaliningrad, saadeti rongiga Pariisi spetsiaalselt valmistatud statiiviga Fraunhoferi pikksilm (3 ½ jalane), Mädleri isiklik Ramsdeni pikksilm (2 ½ jalane), kaks väikest käsipikksilma, teodoliit (riist rõht- ja püstnurkade mõõtmiseks ning suundade määramiseks), kaks elavhõbedatermomeetrit ja üks kuldkronomeeter ehk kaasaskantav taskukell ja Tartus valmis tehtud poolsfäär tähtede märkimiseks.

Kolmik ise asus Tartust teele Mädlerite isikliku tõllaga ja peatus 10 päeva Pariisis. Seal liitus seltskonnaga prantsuse-saksa astronoom ja kunstnik Hermann Goldschmidt. Mädler oli oma “Populaarses astronoomias” andnud talle hüüdnime Planeedileidja, sest Goldschmidt oli agara amatöörvaatlejana avastanud terve rea seni tundmata väikeplaneete. Nendega ühines ka mõisnik Gustav Rennenkampff Helmest, kes oli samuti ilmselt üsna tõsine astronoomiahuviline.

Põhja-Hispaaniasse Vitoria linna, kus päikesevarjutust näha pidi olema, jõuti seitsme päevase varuga, 11. juulil. Samal ajal saabus sinna umbes 19 000 elanikuga tolle aja Tartu-suurusesse linna teadlasi ja päikesevarjutuse turiste üle ilma. Ent huvilisi peatus palju ka teistes lähedal asuvates linnades ja külades. Teiste hulgas tulid nähtust kaema ameeriklased. Brittide sõjalaev Himalaya tõi kohale 40 astronoomi.

Linn ja külalistemajad olid ülerahvastatud. Sõjavägi aitas astronoomidel vaatlusplatse üles seada ja hoidis pealtvaatajaid neist eemal. Hispaania valitus lubas kõigil teadlastel tasuta telegraafi kasutada ja varjutuse päeval keelas selle täielikult kõigi teiste jaoks. Astronoomid vahetasid infot ilma kohta, saatsid koju teadussõnumeid ja kontrollisid telegraafi abil kellasid. Mädler tegi oma kronomeetrile 10 sekundilise paranduse.

Kuigi ilm oli kehv ja paljud kolivad vaatlusplatsid ümber Logroñosse, kuhu prognoositi vaatluspäevaks paremat ilma, jäi Mädler Vitoriasse.

Päikesevarjutuse päeval, 18. juuli hommikul 1860 oli taevas Vitoria kohal ikka pilves, kuid keskpäevaks – varjutuse toimumise ajaks – läks selgeks. Astronoomid astusid sõjaväelaste saatel hotellidest vaatlusplatsidele ja nii tegid ka tartlased.

Platsil oli igaühel oma ülesanne: Mädler ise jälgis päikese krooni, tema naine pilvede ja taeva värvuse muutumist, suurepärase nägemisega Martin Saar aga vaatles varjutuse ajal tähti ning fikseeris need pliiatsiga spetsiaalsele iseehitatud poolsfäärile. Peale planeetide õnnestus tal fikseerida kaheksa tähte.

Lõik professor Mädleri aruandest 1860. a Hispaaniasse täieliku päikesevarjutuse vaatlemiseks korraldatud ekspeditsiooni kohta, milles “teenija” (Martin Saar) on parandatud “vaatlejaks” (Allikas: Tartu ülikooli raamatukogu)

Kui varjutus lõppes, kostus vali aplaus, millega rahvas väljendas head meelt päikese taasnägemise üle. Õhtul kogunesid vaatlejad muljeid vahetama. Varjutuse-vaatluse peamine tulemus oli teadlaste jõudmine üksmeelele, et loited lähtuvad päikesest.

Mädlerid ja Martin Saar reisisid tõllaga tagasi Tartusse, tehes teel mitmeid pikemaid peatusi, et kohtuda loodusuurijatega ja jagada oma tähelepanekuid päikesevarjutusest.

Kogu ekspeditsioon kestis 129 päeva ja selle ajaga läbiti umbes 8000 kilomeetrit.

155 aasta tagusest päikesevarjutuse retkest rääkis Tartu ülikooli muuseumi teadusdirektor Lea Leppik. Pühapäeval 16. mail, üle-eestilisel Muuseumiööl avatakse Tartu tähetornis (Lossi 40) näitus “Päikesevarjutuse lummuses”, mis tutvustab päikesevarjutuste olemust ja vaatlemist. Muuseumiööl saab tähetornis muu hulgas osaleda meisterdamistubades ja aaretejahil, kuraatori ringkäigul ning kuulata päikesevarjutuseturistide muljeid.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



AASTA ÕPETAJA GALA
Haridus- ja teadusministeerium tunnustab 7. oktoobril aasta õpetaja galal "Eestimaa õpib ja tänab" neid haridustöötajaid, kes annavad teistele oma tehtud tööga eeskuju. ERR Novaator tutvustab järgmise kuu aja jooksul lugejatele kõigi kategooriate nominente.
kõik eesti teaduse hindamisraportist

Menopausi saab geenitestiga ette ennustada

Triin Laisk-Podar on Tartu ülikooli arstiteaduskonna geneetika teadur, kes on koos Eesti Geenivaramu teadlastega välja töötanud testi, mille abil saab prognoosida, millal algab naisel menopaus.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: