Seksuaalvägivald on Eestis siiani varjatud probleem ({{commentsTotal}})

Lähisuhtevägivald.
Lähisuhtevägivald. Autor/allikas: Scanpix/Reuters/Sara Naomi Lewkowicz

See pole kohvilaua jutt. Sellest ei räägita meedias ega juuksuris, sageli ei tunnistata toimunut isegi oma lähedastele. Teema tõstatamine paneb inimesi võpatama, pead vangutama või otseselt vaikima, pilgus peegeldumas õud. Abielus, kooselus, lähisuhtes asetleidev vägistamine on endiselt tabu.

„Tuginedes oma pikaajalisele lähisuhtevägivalla ohvrite abistamise kogemustele saan öelda, et seksuaalvägivald/vägistamine lähisuhetes pole Eestis tähelepanu pälvinud,“ selgitab Naiste Tugi- ja Teabekeskuse projektijuht Sirje Otstavel. Naised enamasti ei räägi seksuaalvägivalla* kogemustest ning eriti suur on häbitunne lähisuhete korral. Seksuaalvahekord peaks inimeste jaoks tähendama läheduse ja armastuse jagamist kõige intiimsemal viisil. Siin selliseid asju ei tohiks juhtuda. Aga juhtuvad.

„Vägistamiseks peetakse enamasti pealesunnitud vahekorda, millega kaasneb füüsiline vägivald,“ lisab Sirje Otstavel. „Lähisuhetes on seksuaalse kuritarvitamise võimalused aga palju laiemad. Tegemist on väga soospetsiifilise vägivallaliigiga, sest naiste jaoks võivad lisanduda veel järgmised probleemid: raseduseaegne pealesunnitud seks, liiga varased (enne rebendite paranemist) seksuaalvahekorrad pärast sünnitust, soovitamatud rasedused ja sünnitused mehepoolse surve tõttu, samuti suurem tõenäosus mehe kõrvalsuhete tõttu nakatuda suguhaigustesse, liiga sagedased seksuaalvahekorrad, mis kahjustavad naise suguorganeid, pealesunnitud seks laste nähes, naisele ebameeldivad seksuaaltoimingud jmt. Seks on lähisuhetes üks võimalus mehe jaoks oma maskuliinsusele kinnitust saada ja domineerida naise üle.“

Teaduskirjanduses on tõestatud seksuaalvägivallaga seotud negatiivne mõju ohvri kehalisele, vaimsele ja sotsiaalsele tervisele (post-traumaatilise stressi sündroom, vigastused, soovimatud rasedused, nakatumine seksuaalsel teel levivatesse haigustesse, ärevushäired, depressioon, suitsiid, sõltuvushaigused, turvatunde kadumine, häired töös ja õpingutes, häired pere- ja sotsiaalsetes suhetes, stigmatisatsioon, kroonilise valuga kulgevad ja immuunsüsteemi langusest tingitud seisundid) ja ühiskonnale (tervishoiukulud, sotsiaalsed kulud, vägivalla levikuga seonduv mõju indiviidile, ühiskonnale, tulevastele põlvkondadele).

Eesti Naiste Tugikeskuste psühhoterapeut Kait Sinisalu selgitab lisaks: „Paarisuhtes esinev seksuaalne vägivald on oluliselt raskemate tagajärgedega ja nõuab pikemaajalist ravi. Oluliselt keerulisemaks teeb olukorra see, et ründaja on su lähedane inimene. Vahel antakse seksi osas n-ö järgi selle nimel, et mitte jääda ilma majapidamisrahast, vahel karistab mees naist sellega, et muutub seksist ilma jäänuna eriliselt kiuslikuks kas naise või laste või mõlematega. Üldiselt antakse järgi „kodurahu huvides“.

Eesti Inimõiguste Keskuse võrdse kohtlemise õiguseksperdi Merle Albranti sõnul on lähisuhtes vägistamine küllaltki levinud. Keskmiselt 20-25 protsenti naiste tugikeskuste poole pöördunud lähisuhte vägivalla ohvritest on nimetatud suhtes seksuaalset vägivalda, sh vägistamist. „Mitmed naised on rääkinud, et on rasestunud abielus olles vägistamise tagajärjel; see tähendab, et rasestumine ei olnud nende vaba valik. Samas on ka mehi, kes kinnitavad naisele, et abielus olles ei ole neil õigus keelduda vahekorrast. Inimesed ei suuda uskuda, et selline asi on võimalik lähisuhtes ning arvatakse siiamaani, et see on pere siseasi. Sellest tulenevalt on ka ohvritel häbi sellest rääkida.“

Mida ütlevad uuringud?

Helen Sööl, sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna peaspetsialist, võtab Eestis valitseva olukorra kokku järgnevalt: „Lähisuhtes asetleidev vägistamine ei kajastu eraldi karistusseadustikus ning seda ei käsitleta eraldisesiva kuriteoliigina. Seetõttu ei kajastu see ka eraldi statistikas ning selle kohta adekvaatset hinnangut leviku osas anda on raske. Teadlikkus on madal lähisuhte vägivallast üldiselt, seega on see ilmselgelt veelgi madalam sellise spetsiifilise teema puhul“.

Verivärske Eesti Seksuaaltervise Liidu tehtud kokkuvõte 28 Eestis läbiviidud uuringust „Seksuaalvägivalla levimus ja hoiakud Eestis“ kinnitab üheselt, et seksuaalvägivald on Eesti ühiskonnas siiani varjatud probleem ning politseistatistika peegeldab vaid tühist osa tegelikest seksuaalvägivallajuhtumitest. Parema ülevaate saab uuringutest, kuigi enamik neist uuringutest keskendus teistele teemadele ning seksuaalvägivalla kogemusi käsitleti vaid ühe osana laiemast teemaderingist.

2014. aasta detsembris läbiviidud uuring seksuaalvägivalla hoiakute kohta Eestis andis tulemuseks, et pea kõik vastajad (97-99 protsenti) peavad seksuaalvägivallaks tegusid/olukordi, mis hõlmavad sunniviisilist seksuaalvahekorda või suguelundite puudutamist, ning mille puhul pole täpsustatud kontakti osapooled (kas tegu on tuttavate või võõraste inimestega). Arvamused aga lahknevad olukordade puhul, mis käsitlevad abikaasade/elukaaslaste vahelisi suhteid (oma abikaasa/elukaaslase sundimine seksuaalvahekorrale, seksuaalpartneril rasestumisvastaste vahendite kasutamise keelamine). Sellega, et oma abikaasa/elukaaslase seksuaalvahekorrale sundimine on seksuaalvägivald, nõustub 87 protsenti vastajatest, sealjuures kindlalt on selles veendunud kõigest 56 protsenti (pigem nõustub 30 protsenti). 11 protsenti vastanutest ei pea nimetatud tegu seksuaalvägivallaks. Sagedamini jagavad taolist seisukohta meesterahvad.

Euroopa Põhiõiguste Ameti (FRA) 2014. aasta uuringu andmed näitavad, et 15. eluaastast alates on iga kaheksas naine enda hinnangul kogenud seksuaalvägivalda. 16-45 aastaste uuringus osalenud naiste hulgas oli uuringule eelnenud aasta jooksul aset leidnud vägivalla toimepanijaks enamasti partner või endine partner (45 protsenti). Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuringu (detsember 2014) lõpparuanne näitab, et iga kümnes (11 protsenti) mees oli oma partneri suhtes kasutanud vaimset, füüsilist ja/või seksuaalvägivalda ning eelnenud aasta jooksul oli oma partnerit seksuaalvahekorda sundinud üks protsent meestest.

Samast uuringust selgub, et 42 protsenti meestest arvab, et naised saaksid ennetada vägivalda, kui nad oma suu kinni hoiaksid. Täpselt sama palju on ka antud väitega mittenõustujaid. Umbes iga kuues–seitsmes mees (13-16 protsenti) leiab, et naised kutsuvad vägivalla ise esile oma käitumisega ja provotseerivad mehi, et pälvida teiste kaastunnet. Kaheksandik meestest (12 protsenti) õigustab naise löömist viimase seksuaalse truudusetusega.

Kait Sinisalu toonitab, et oluline on teadvustada seda, et seksuaalvägivald on alistamisvahend, millel seksi või seksuaalsusega eriti pistmist ei ole. Vägivallatseja võtab ohvreid omandina. Sirje Otstavel lisab omalt poolt, et „kuna naised on enamasti meestest füüsiliselt nõrgemad ja nad on sotsialiseerumise käigus omaksvõetud soorollilise käitumise tõttu vähem valmis agressioonile füüsiliselt vastanduma, on pagemisvõimaluse puudumisel ainsaks valikuvariandiks alistumine“. See kõik viib moonutatud andmeteni.

Tõendid

„Statistika järgi esineb registreeritud vägistamisjuhtumeid, kus teo toimepanija on kannatanu pereliige või pikaajaline partner, pigem vähe,“ kinnitab aga justiitsminister Andres Anvelt vastupidiselt FRA andmetele. „Samas ei tähenda statistika, et numbrid tegelikkuses täpselt sellised on. Tegemist on perevägivalla ühe vormiga ja seega väga varjatud kuriteoliigiga, kus ohvrid ei pruugi sellistest juhtumitest üldse kellelegi teada anda. Seega peab eesmärk olema julgustada ohvreid abi saamiseks arsti või politsei poole pöörduma.“

Seadusandliku poole pealt on meil nõukogude pärandina seksuaalvägivald kriminaalkorras karistatav sõltumata sellest, kas mees ja naine on omavahel abielus või mitte. Riigi peaprokuröri Lavly Perlingu sõnul võimaldab tänane seadusandlus Eesti õiguskaitseasutustel edukalt menetleda erinevaid perevägivalla juhtumeid, sealhulgas ka peresiseseid vägistamisi. „Samas tuleb arvestada sellega, et Eestis kehtib üsna kõrge tõendamislävi – see tähendab, et inimese süüdimõistmiseks peavad olema kaalukad tõendid. Seetõttu on väga oluline, et kannatanud annaksid nende suhtes toimepandud kuriteost politseile võimalikult kiiresti teada, sest tihtipeale on just sellisel juhul võimalik kokku koguda piisavalt tõendeid.“

Kuidas pakkuda lähisuhtes asetleidnud vägistamisest tõendeid? Kui kergeks on õiguse mõistmise protsess tehtud ohvri jaoks? Kas tõestamisraskus seisab ohvri või vägivallatseja õlul?

„Vägivaldsetes paarisuhetes on vähemalt laias laastus 2/3 juhtudest vägivald ka seksuaalne,“ täpsustab Kait Sinisalu. „Kohtu koha pealt ma saan aru, et inimest ilma tõenditeta süüdi ei tohi mõista, aga tõendeid ei pruugi lihtsalt olla. Kui mu käest on küsitud, miks ma kasutan eraldi väljendeid "vägistamine" ja "sunnitud seks", kuigi see on üks ja seesama, siis inimesed seostavad vägistamist jõhkra brutaalse kallaletungiga, millega kaasnevad rasked vigastused. Aga isegi vaginaalsete vigastuste esinemine on müüt. Need võivad olla, aga ca 70 protsendil juhtudest vigastusi ei esine.” Sinisalu pakub, et rohkem oleks abi korralikult ettevalmistatud psühholoogidest/terapeutidest ja nende hinnangutest, sest traumareaktsioone ei ole üldiselt võimalik teeselda.

Ilmselt just eelarvamused ja ootused ohvrile süüdlase süü tõestamise osas selgitavad osaliselt ka selle, et nii seksuaalvägivald kui ka inimkaubandus on politseistatistikas tugevalt alaregistreeritud. Valdav enamus seksuaalvägivalla ohvritest ei pöördu politseisse. Suur osa ohvritest ei otsi Eestis üldse abi (54 protsenti, EL-i keskmine on 39 protsenti). Kui aga abi otsitakse, siis enamasti tervishoiuasutustest (23 protsenti, EL 34 protsenti), seejärel politseist (10 protsenti, EL 15 protsenti) ja ohvriabi asutustest ( neli protsenti, EL neli protsenti).

Kõige murettekitavam ja samas kõnekaim näitaja on see, et Eestis otsivad juriidilist abi vaid kaks protsenti ohvritest, kui EL-i keskmine näitaja on 15 protsenti. Ilmne tõendus sellest, et ohvrid tunnevad end kaitsetuna, uurimis- ja kohtuprotsesside mõttetusest nii karmi olukorraga toimetulekuks.

Lahendused

Alates käesoleva aasta 1. jaanuarist on Karistusseadustiku §121 kohaselt vägivald lähedase suhtes nn koosseisuline tunnus, mis tähendab seda, et paragrahvis endas on see tunnus välja toodud. Seksuaalkuritegude puhul see nii aga pole. Karistuse mõistmisel on see aga karistust raskendav asjaolu (§56, lõige 4: süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus või majanduslikus sõltuvuses, samuti süüdlase endise või praeguse pereliikme, süüdlasega koos elava isiku või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes).

Kas oleks vaja seadust muuta, täiendada, konkreetne kuriteoliik ära märkida? Naistearst-nõustaja Kai Parti meelest mitte. „Kui ohvrid ei saa õigussüsteemist abi, siis ei pruugi see olla puudulike seaduste tõttu, vaid selle tõttu, et puudub tõendusmaterjal või tunnistajad, et uurimis- ja kohtumenetluses on puudujäägid.“

Ka Sirje Otstavel mainib, et juristide hinnangul eraldi abielusisese vägistamise paragrahvi sissetoomine sisuliselt midagi juriidilises plaanis ei muudaks. „Seadusandlus ise kindlasti ohvrit ei kaitse, vaid tegeleb tagajärgedega. Mida peaks ja saaks eelkõige laiemas plaanis ära teha, on toetada naiste majanduslikku toimetulekut, et nad ei peaks sõltuvuse tõttu leppima kuritarvitavate partneritega. Esmases plaanis on ehk kõige vajalikum sellest teemast rohkem avalikult rääkima hakata.“

Ometi arvab Merle Albrant, et kindlasti tuleks arvestada antud kuriteo spetsiifilisust, sest lähisuhtes toimunud vägistamise korral on naine palju haavatavam ning traumad jätkuvad, kuna naine ei saa üldjuhul vägistaja juurest ära minna. Sama kinnitab ka Helen Sööt: „Oluline on juhtida tähelepanu asjaolule, et lähisuhtes toimuv vägivald on eraldiseisev vägivalla liik ning see nõuab eraldiseisvat ja spetsiifilist lähenemist, kuna sageli on lähisuhte vägivald varjatum ning seotud ka paljude stereotüüpide ja tabudega. Lähisuhtevägivald peab olema ühiskonnas konsensuslikult taunitav ning seda ei või adresseerida „peresfääri“ või isikutevaheliseks asjaks, mis on vaid nende lahendada“.

Esmaseks aga peavad kõik eksperdid avalikkuse teadlikkuse tõstmist, sest nagu kinnitab Helem Sööl, „mida teadlikumad on inimesed enda õigustest, seda aktiivsemalt on nad võimelised ka abi otsima ning saama. Kui tekib ohvrite baas, suudab sellele reageerida ka riik ning tulevikus spetsiifilisemaid meetmeid välja töötada“. Samuti on vaja teha seda ka ohvritega tegelevate ametnike/politseinike/juristide/meedikute/kohtunike ning muude asjassepuutuvate inimeste lõikes, et eelnimetatud sihtgrupid oskaksid adekvaatselt ohvritele abi pakkuda. Eesti peab spetsialiseeruma riigi tasandil.

Ekspertide sõnul tuleb seksuaalvägivallast tingitud kahjude vähendamiseks ja olukorra dokumenteerimiseks õigussüsteemi pöördumiseks, pakkuda ohvritele kohest meditsiinilist abi ja psühhosotsiaalset tuge. Kõik see kombineerituna kohtumeditsiinilise uurimisega, mis tagab süüdistuse esitamiseks vajalike tõendusmaterjalide kogumise, ning esmasele abile vahetult järgnevat aktiivset rehabilitatsiooni, mis hõlmaks nii meditsiinilise, sotsiaalse ja psühholoogilise, kuid ka vajadusel psühhiaatrilise pädevuse.

Ent selline süsteem meil praegu puudub.

Justiitsminister Andres Anvelt kinnitab, et selle aasta algul justiitsministeeriumis valminud ja valitsuses kinnitatud vägivalla ennetamise strateegias aastateks 2015–2020 keskendutakse just ohvrikesksele lähenemisele. „See tähendab spetsialistide, sh õiguskaitseasutuste, meedikute, sotsiaaltöötajate jt koolitamist ohvrite senisest paremaks kohtlemiseks. Teenused peavad vastama ohvrite tegelikele vajadustele ning need peavad olema kättesaadavad kõikjal üle Eesti.“

Näiteks nii Norras kui ka Rootsis on abielus/lähisuhtes asetleidev vägistamine seaduses eraldi paragrahvina välja toodud. FRA 2014. aasta uuringust selgub, et kõige kõrgem on seksuaalvägivalda kogenud naiste osakaal Põhja-Euroopas ning Hollandis (17-19 protsenti), väikseim aga mitmes Lõuna- ja Ida-Euroopa riigis, nagu Portugal, Küpros, Horvaatia, Poola, Kreeka ja Hispaania (4-6 protsenti). Selline tulemuste varieeruvus riigiti viitab riikidevahelistele erinevustele soolises võrdõiguslikkuses, naistevastase vägivalla avalikkuses kajastamise ulatuses ja kogukonnas rääkimise kommetest.

Teisiti öeldes, mida võrdõiguslikum on ühiskond, seda tõenäolisemalt käsitletakse seksuaalvägivalla juhtumeid avalikult. See omakorda soodustab vägivallakogemustest teatamist uuringutes osalemisel, politseile ja pereringis.
Nii et on aeg hakata rääkima ka lähisuhetes asetleidvast vägistamisest. Kodurahu huvides.


*Maailma Terviseorganisatsiooni definitsiooni kohaselt on seksuaalvägivald igasugune
seksuaalvahekord või seksuaalvahekorda astumise katse, soovimatud seksuaalse alatooniga märkused või lähenemiskatsed või muul moel isiku seksuaalsuse vastu sunni abil toimepandud teod teise isiku poolt sõltumata tema suhtest ohvriga ükskõik millises kohas, sh kodus, tööl või mujal (Jewkes, Sen ja Garcia-Moreno 2002).

Toimetaja: Marju Himma



Vaade Emajõele.Vaade Emajõele.
Teadlased ei näe Emajõe tselluloositehase plaane loodussäästlikena

Eesti puidu väärindamine on teretulnud, kuid praeguste pealiskaudsete andmete põhjal tehtud analüüside põhjal on küsitav, kas Emajõgi kannaks välja tehasest tuleva lisareostuse. Paistab ka, et riigil pole plaani, kuidas majandada metsa siis, kui Tartumaal on ettevõte, kes on valmis ära ostma kõik Eesti ekspordiks mineva puidu. Tselluloositehase mõjude üle veele ja metsale arutlesid Teaduste Akadeemia seminaril Tartu teadlased.

Väiksemad planeedid jagunevad kahte selgesse rühma

Alles see oli, kui teadlased ei teadnud väljaspoolt meie Päikesesüsteemi ühtegi planeeti, kuid nüüd on nn eksoplaneete hakatud avastama suurel kiirusel ja hulgakaupa. NASA kosmoseteleskoobi Kepler abiga on nüüd äsja üles leitud ja teatavaks tehtud ühekorraga lausa 219 uut planeedikandidaati.

Osama bin Laden.Osama bin Laden.
Doktoritöö analüüsis Usāma ibn Lādini sõnumeid uudse meetodiga

Tallinna ülikooli doktorant Helen Geršman uuris Saudi Araabiast pärit Usāma ibn Lādini kirjalikke ja suulisi sõnumeid retoorilisest vaatenurgast, mida pole sarnaselt varem analüüsitud.