Toivo Maimets: teadm…?põhine Eesti
Eesti seadusandja – riigikogu – võttis eelmise aasta alguses vastu strateegia „Teadmistepõhine Eesti 2014–2020”. See dokument seab ühiskonnale ambitsioonikad eesmärgid ja annab nii riigiametitele kui ka teadusasutustele ülesanded, et nende eesmärkideni jõuda.
Muidugi ei saa seda teha ilma rahata, nii et seadusandja sätestas ka finantsplaani „Teadus- ja arendustegevuse rahastamine riigi- ja kohalikust eelarvest tõstetakse 2015. aastaks ühele protsendile SKP-st ja edaspidi hoitakse seda sel tasemel.” Eesti riigi täidesaatev võim – valitsus – aga seadusandja seda tahet ei täida, kirjutab TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituudi direktor Toivo Maimets Õpetajate Lehes
Möödunud aasta 2. detsembril esines peaminister riigikogus ettekandega teadus- ja arendustegevuse (TA) olukorrast Eestis. Vastus Andres Herkeli asjakohasele küsimusele kõlas: „Käesoleva aasta panus on 0,86 protsenti ja järgmisel aastal see tõuseb 0,89 protsendini ehk liigume ühe protsendi suunas suhteliselt väikeste sammudega, aga me liigume selles suunas.” Ilmselt võiks paralleeli tuua tavalise maksumaksjaga, kes leiab, et ehkki riigikogu on seadusega ette näinud 21-protsendilist tulumaksumäära, võiks sel aastal maksta vaid näiteks 18 protsenti. Aga see on ju ikkagi parem kui eelmisel aastal makstud 15 protsenti. Ei lähe läbi? Tõepoolest, mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale.
Finantsperspektiiv ei anna lootusi
Üsna selgelt tunnistab peaminister oma ettekandes, et ka järgmiste aastate finantsperspektiiv ei anna lootusi riigikogu seatud ühe protsendi sihtmärgini jõuda. Tõsi see on: riigieelarve praeguses strateegias langeb riigi teaduse finantseering 2015. aasta 0,89-lt 2016. aasta 0,81 ja 2017. aasta 0,75 protsendini SKP-st.
Eesti on võtnud endale partnerite ees kohustuse jõuda TA kogurahastamisega kolme protsendini SKP-st, kusjuures üks protsent sellest peaks tulema riigieelarvest ja kaks protsenti ettevõtlusest. Tegelikkus on aga karm: aastal 2011 oli see protsent 2,4, aasta hiljem 2,1 ja eelmisel aastal 1,79. Langus oli eelmisel aastal Euroopa Liidu liikmesriikidest suurim – 19 protsenti. On selge, et ettevõtlus jälgib riigi tegemisi selles valdkonnas tähelepanelikult ning kui TA ei ole oluline valitsuse jaoks (näiteks sel määral, et riigikogu otsuseid täita), siis ei ole ka neil usaldust TA-sse investeerida. Rääkimata sellest, et erasektori panuse mõõtmine on praeguse statistikameetodi põhjal niigi üsna „loominguline” – sellele on juhtinud tähelepanu näiteks ettevõtete esindaja Eesti teadusagentuuri nõukogus.
Ühena vähestest positiivsetest muudatustest järgmiseks aastaks oli peaministril välja tuua kümneprotsendiline doktoranditoetuse kasv. Vaieldamatult on see saavutus. Ent kümme aastat on see summa püsinud samal tasemel, nii et üheprotsendiline kasv aastas ilma inflatsiooni arvestamata tähendab selgelt doktorandide sissetuleku reaalset langust. Kui doktoranditoetus loodi, oli see võrdne veidi keskmisest kuupalgast suurema summaga. Eesmärk oli, et doktorant saaks pühenduda täielikult oma põhitegevusele ega peaks otsima muud tegevust, mis võimaldaks ära elada. Praegu on toetuse ja keskmise palga vahe suur.
Ent vaatame pilti veidi laiemalt. Statistikaamet „lohutab”, et ehkki jääme EL-i keskmisest (kaks protsenti) oma TA finantseeringutega ikkagi maha, „platseerus Eesti liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse intensiivsuse pingereas teise kümne algusesse.” See lause tuletab meelde Tallinna ülikooli rektori lausutud kalambuuri hiljutisel konverentsil Tartus: „Statistik uppus jõkke, mille keskmine sügavus oli üks meeter.”
Kahekiiruseline areng
Euroopa tänane teaduse ja innovatsiooni areng ongi kahekiiruseline ning ka poliitilisel tasemel on sellega lepitud. On liidrid ja on „mahajääjate liiga”, kusjuures lõhe kahe grupi vahel suureneb aasta-aastalt. Lõhe suurenemise kohta on andmeid kogunenud mitme analüüsi jagu, millest ühe, Euroopa Liidu teaduse ja innovatsiooniruumi nõukogu (ERIAB) hiljutise raporti kirjutamisel olen ka ise osalenud. Esimesse gruppi kuuluvad näiteks Soome (3,6 protsenti SKP-st aastal 2012), Rootsi (3,4 protsenti) Taani (4,0 protsenti) ja Saksamaa (2,9 protsenti). Teise gruppi näiteks Bulgaaria (0,64 protsenti), Läti (0,66 protsenti), Kreeka (0,7 protsenti) ja Ungari (1,3 protsenti). Probleem on veelgi suurem – olulised ei ole mitte vaid protsendid, vaid ka absoluutsummad.
On selge, et mahajääjatel on ka SKP palju väiksem kui liidritel ning seetõttu on rahalises väärtuses vahe palju suurem. Meie artiklid, mis maailma ühe protsendi enam tsiteeritavate hulka kuuluvad (ning mille üle koos meiega ka peaminister uhkust tunneb), on tehtud mitu korda väiksema raha eest kui meie konkurentide omad. See ei saa pikalt kesta.
On tõsi, et ei Euroopa Liit ega keegi teine saa meid sundida teadmistepõhise ühiskonna arengu teed valima. Võime vabalt ühineda paljude teadmatusepõhiste riikide mitmekesise perega. Ent siis tuleks meie valikud ka selgelt välja öelda. See oleks aus näiteks nende noorte inimeste suhtes, keda me täna oleme Eesti maksumaksja raha eest üle maailma õppima suunanud, lootes neid Eestisse pärast õpingute lõppu tagasi tulevat. Aus ka nende ettevõtjate suhtes, kes saavad väga hästi aru, et innovatiivse ettevõtlusega tegelemine on mõistlikum näiteks Saksamaal kui Bulgaarias. Riigikogu on justkui oma otsustava sõna öelnud – ja põhjendatult. Ainult et keegi ei paista teda kuulavat.
Allikas: Õpetajate Leht