Galerii: Valmiv Marsi-maja valmistab ette tulevikuarhitektuuri
Möödunud aasta lõpus valmistusid eestlased jõuludeks ja tähistasid aastavahetust. Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudis käis seevastu kibe töö. Insenerid paigaldasid usinalt juhtmeid ja timmisid mootoreid.
Juba 2013. aasta alguses olid viie riigi - Prantsusmaa, Austria, Belgia, Tšehhi ja Eest teadlased hakanud kavandama isepüstituvat maja. Projekti SHEE (Self-deployable Habitat for Extreme Environments) eesmärgiks on luua elumaja, mis suudaks end ise lahti pakkida.
Kõnekeeles on see nimeks saanud Marsi-maja. Hellitavad ju kosmoseuurijad mõtet, et esimeste planeetidevaheliste lendude sihtmärgiks on Marss ning lähikümnenditel võiks sinna rajada uurimisjaama.
Ehitustööliste Marsile saatmine on ülimalt ohtlik ja kulukas. Insenerid soovivad luua maju, mida on võimalik Maal kokku pakkida ja seejärel raketiga kosmosse saata. Marsil pakiks nutikas hoone end ise sobivas kohas lahti.
Ehitustööd ja robootikat ühendavat maja saab kasutada ka maistes tingimustes – näiteks looduskatastroofide korral pakuksid sellised majad koduta jäänud inimestele peavarju.
Tartlaste hooleks jäi kogu maja tehnoloogia valmistamine. Kavandada tuli robootika- ja energiasüsteemid ning valmis ehitada maja põhiosa. TÜ tehnoloogiainstituudi marsimaja projektijuht Priit Kulli sõnul oli see maja loomise üks keerulisemaid osi. "Olemegi loonud vajaliku robootika ehk aktuaatorid, mis panevad maja kokku ja lahti käima, ning maja energia- ja termosüsteemid," rääkis Kull.
Inseneride arvestuste järgi sobib maja kahele inimesele, kes võiksid selles elada kuni kaks nädalat. Robotmajas on kõik tavalised ruumid, millega oleme harjunud - tööruum, magamistuba, köök, vannituba, tualett. Kavandi tasemel on olemas labori ja kasvuhoone moodulid.
Nüüd sõidab maja Prantsusmaale, kus see sisustatakse ning seejärel hakkavad teadlased nutihoonet katsetama. Punast planeeti ei näe see kunagi, kuid just selle maja proovimisel ja hindamisel saadud teadmiste toel peaks valmima maja, mis kunagi Marsile jõuab.
Tehnoloogiainstituudile läks marsimaja ehitus maksma üle poole miljoni euro, mida rahastas Euroopa Liidu teaduse 7. raamprogramm. Kolme aasta jooksul kulutasid teadlased ja insenerid maja loomiseks ligikaudu saja kuu jao töötunde.
Mis saab majast siis, kui katseperiood on lõppenud? "Mõned teised Euroopa kosmosetehnoloogia arendusprojektid on soovinud seda kasutada oma projektides. Maja on modulaarne ja kergelt kohandatav erinevate ülesannete täitmiseks. Näiteks osaleb SHEE uue kosmoseülikonna katsetamisel Euroopa Marsi polügoonil Rio Tintos Hispaanias 2016. aastal. Mis edasi saab, nõuab otsustamist. Selleks, et maja elus püsiks ja oleks ohutult kasutatav, on vaja hooldust ja selget peremeest," selgitas Kull. Projektijuhi sõnul on tartlased esimese marsimaja tegemisel kõvasti õppinud ja kunagi võiks Tartus loodud maja minna ka seeriatootmisse, kuid selleks on vaja head äriplaani.
Kull rõhutas, et isepüstituva maja puhul räägitakse tavaliselt kosmoselendudest ja Marsist. Ometi on projektil olemas ka täiesti maine mõõde – adaptatiivne arhitektuur. Kujutame ette, et maja suurus võiks muutuda vastavalt meie vajadustele. Näiteks sünnib perre laps ning isa ja ema annavad majale käsu muuta end toa võrra suuremaks.
"Praegused majad on staatilised. Vajadus ruumi suuruse ja funktsionaalsuse järele on aga vägagi dünaamiline. Me ei mõtle selle üle kunagi pikalt järgi, sest staatiline maja on midagi sellist, mis on alati nii olnud ja teisiti poleks nagu võimalik. See võtab veel aega, et dünaamiline eluruum tunduks täiesti enesestmõistetav, meie projekt on väike samm selles suunas," selgitas Kull.
Toimetaja: Marju Himma