Eestis hukkub iga talv rohkem kui viiendik mesilastest ({{commentsTotal}})

Viimastel aastatel on hukkunud kolmandik Euroopa mesilasperedest.
Viimastel aastatel on hukkunud kolmandik Euroopa mesilasperedest. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Eelmisel nädalal ilmunudv rohkem kui pooli Euroopa Liidu riikidest haaranud raporti kohaselt hukkub põhjapoolsetes riikides igal talvel rohkem kui viiendik mesilastest. Eestis ulatub näitaja 23,4 protsendini. Viimasel viiel aastal kiiresti tõusnud suremuse taga olevaid täpseid põhjuseid on aga endiselt raske leida.

Mesilaste arvukuse kahanemine Euroopas ja Ameerikas on viimastel aastal laia avalikkuse tähelepanu alla sattunud. Erinevate mesilaste käekäiku mõjutavate teguritena on esile toodud nii putukamürke, muutuvaid põllumajandusmeetodeid kui erinevate mesilaste patogeenide levikut. Eelmisel aastal keelustas Euroopa Liit selle tulemusena kaheks aastaks kolme laialt kasutatud neonikotinoidide hulka kuuluvat putukamürgi kasutamise. Euroopa toiduohutusamet soovitas keeldu laiendada ka mõningatele teistele neonikotinoididele. Sellele vaatamata polnud väga head ülevaadet, kui palju mesilasi tegelikult hukkub.

Aastatel 2012-2013 teostatud vaatlustel leiti, et olukord on kardetust veidi parem – kümnest riigist 17'nes hukkub igal talvel vähem kui 15 protsenti mesilastest. Ent sellele vaatamata annab olukord põhjapoolsetes riikides põhjuse muret tunda. Talvine suremus ulatub näiteks Eestis ja Soomes üle 23 protsendi, Suurbritannias, Belgias ja Rootsis isegi üle 28 protsendi.

„Siin on võimalik suremust selgelt vähendada, kui piirata tarusiseselt kasutatavate pestitsiidide hulka ja tuua sisse ohutumad, loodussõbralikumad preparaadid. Kasutada lestade tõrjumiseks näiteks happeid, sipelghapet, oblikhapet, mitte püretroide,“ märkis Maaülikooli vanemteadur Marika Mänd.

Kuid põhjuseid on teisigi, näiteks rapsi kasvatamisel kasvatatavad taimekaitsemürgid. „Me lootsime, et looduskeskkonnas on tarud puhtamad ja seal on vähem pestitsiidide. Kahjuks see nii ei olnud. Põhjuseks on see, et raps on mesilastele väga atraktiivne ja seetõttu lendavad mesilased ka kaugemale kui kolm-neli kilomeetrit, rapsipõllule,“ tõdes Mänd. Viimane tähendab vanemteaduri sõnul, et looduses on mesilaste jaoks toidupuudus.

„Võimalus on põllumajanduses suurendada toidutaimede hulka. Mesinikud peavad ka selle eest hoolt kandma, et mesilasele jätkuks terve suve läbi sööta. Et neil oleks õitsvaid taimi, lehenestet. See on praegu üks oluline aspekt,“ pakkus vanemteadur võimalikke lahendusi. Hiljutistes uurimustes on leitud kinnitust, et täiendavate õistaimede istutamine leevendab mesilaste olukorda vähemalt mõningal määral.

Kuid herbitsiidide liigne kasutamine jääb alati probleemiks, kui põllumajandustootjaid vastavas küsimuses täiendavalt ei harita. Suurimad probleemid ilmnevad minimeeritud mullaharimise rakendamise korral, kus kündi ei ole ning umbrohutõrjeks ja põldude ettevalmistamiseks kasutatakse ainult taimekaitsevahendeid. Välistatud pole seegi, et kõiki pestitsiide üleüldse õigesti kasutatakse.

Oma roll on mesilaste suremuses mängida ka kliimal. Eestis hukkub võrreldes Läti ja Leeduga talvel ligikaudu kaheksa korda rohkem mesilasi. „Üldiselt mesilased, vähemalt need, mis Eestis praegu kasutuses on, ei ole siinse kliimaga nii hästi kohanenud,“ märkis Mänd.

Samuti on vanemteaduri sõnul mesinikud oletanud, et kui hea peakorje tõttu enamik kärgi meega täidetakse, siis jääb haudme jaoks suhteliselt vähe ruumi ja varraolestad kogunevad kitsasse piirkonda, mille tulemusel mesilased sügisel tarust sootuks lahkuvad. Patogeeni poolt põhjustatud probleemide olulisest laienemisest siiski teateid pole. Varraolestadest puutumata jäänud mesilasi peaaegu polegi, kuid Maaülikoolis valminud uuringu kohaselt saavad mesinikud nendega suhteliselt hästi hakkama.

Viimaks ei saa välistada ka erinevate preparaatide koosmõju. „Üks asi, mida me praegu uurime on just umbrohutõrjeks kasutatavate herbitsiidide ja putukamürkidest püretroidide koostoime,“ lisas vanemteadur. Mänd loodab, et koostöös mesinikega jõutakse nii kaugele, et suremus taas vähenema hakkab. Keskmine suremus võiks jääda kümne protsendi piirimaile.

Tutvu raportiga.



Tartu Ülikooli kliinikumi geneetikakeskuse Tallinna filiaali juhataja Riina Žordania ja õde Svetlana Kašnikova 2011. aastal.

Inimgeneetika Eestisse tooja pälvis elutööpreemia

“Minu elus on palju salme, aga refrään on ikka meditsiinigeneetika,” parafraseerib Riina Žordania Eesti filmiklassikat, kui võtab Rakveres Eesti inimesegeneetika ühingu aastakonverentsil vastu elutööpreemia.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: