Nanorobotid toimetavad prussaka kehas ravimeid kohale
Ravimi puhul oleks ikka väga hea, kui ravimaine jõuaks organismis täpselt sinna, kus seda vaja on, aga mitte sinna, kus see võiks soovimatut kõrvalmõju anda. Tore oleks, kui ravimeid viiksid kehas õigesse kohta pisikesed nanorobotid. Nüüd on Iisraeli ja Ameerika teadlased selle poole teel.
Nad on valmis teinud pisikesed DNA kübemed, mis toimivad lihtsate arvutitena ehk oskavad teha loogikatehteid, ja on lasknud neil arvutikübemetel ka elusa prussaka sees vabalt ringi liikuda ja toimetada. Niisuguseid loogikatehteid tegevaid kübemeid on nimetatud ka origamirobotiteks, sest DNA jupid, millest need koosnevad, voldivad end mitmesugustes kombinatsioonides kokku ja lahti – vastavalt sellele, milliseid teisi omasuguseid DNA-roboteid need prussaka sees kohtavad ja kuidas nendega vastastikmõjju astuvad.
Reageerida võivad need ka mitmesuguste valgumolekulide peale. Asju saab sättida nii, et pisikestele robotitele saab külge panna natuke ravimainet ja kui need end lahti voldivad, siis pääseb ravimaine valla. Põhimõtteliselt võiks selliste DNA nanorobotite parve programmeerida üsna keerukaid algoritme täitma. Nii et saaksime nii ravimeid kohale toimetada kui ka näiteks haigusi diagnoosida.
Yaniv Amir ja Eldad Ben-Ishay Bar Ilani ülikoolist ja nende kolleegid sildistasid oma DNA robotid fluorestseeruvate ainetega, nii et said jälgida, kuhu need prussaka sees liiguvad ja kuhu oma kandami poetavad.
Uuring, millest nad nüüd ajakirjas Nature Nanotechnology kirjutavad, erineb eelmistest omataolistest sellepoolest, et ühekorraga lasti tegutsema suurem hulk nanoroboteid kui kunagi varem. Mida rohkem on roboteid, seda keerukamat programmi saab nende parve täitma panna. Teadlaste sõnul on täiesti mõeldav, et prussaka sees saaks luua sama suure arvutusvõimsuse, nagu oli 1980. aastate personaalarvutitel.
Selleks aga, et süsteemi inimese või muude imetajate sees kasutusele võtta, tuleb kuidagi toime tulla immuunreaktsiooniga, mis nanorobotite suhtes tekib.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Vikerraadio Teadusuudis