Makaagid peavad virtuaalkäsi enda omaks
Rahvusvahelise töörühma poolt makaakidega tehtud katsed annavad uusi vihjeid, kuidas aju kehaskeemi kokku seadmisel end nägemismeele kaudu saadavatest stiimulitest eksitada laseb ning seeläbi isegi arvutiekraanil nähtavat virtuaalset kätt enda omaks pidada võib.
Eelmise sajandi alguses leidis Henry Head klassikaks saanud töös, et ajus leidub täpne keha kirjeldav mudel. Seda uuendatakse pidevalt ja sellesse võidakse kaasata kõike, mis kehaga kaasa liigub ning mille liikumist aju seejuures teadvustab. Järgnevatel kümnenditel leiti tõdemusele ohtralt tõestust. Kehaskeem näis olevat piisavalt plastiline, et sellesse isegi tehislikku päritolu tööriistu lisada saaks. Üks rabavamaid näiteid avastati 1998. aastal. 'Kummikäeks' kutsuva illusiooni ilmnemiseks pole palju vaja.
Katse läbiviija peab katsealuse päris käe tema pilgu eest peitma ja jätma nägemisulatusse tehiskäe. Kui eksperimentaator seejärel kunstkätt ja tegelikku kätt samal ajal silitab, tajub katsealune esimest enda omana. Kehaskeemi ei lisandu kolmas jäse, vaid pigem nihkub taju päriskäest kunstkätte. Kui katseisikutel kinnisilmi oma käe suunas palutakse osutada, valivad nad kunstkäe asukoha. Värskes töös kirjeldab Solaiman Shokur kolleegidega eksperimendi uut variatsiooni. Illusiooni tingivate mehhanismide mõista üritamiseks kasutas ta makaake.
Ta siirdas ahvide liikumisega seostuvasse motoorsesse ajukoorde ja puudustele reageerivasse somatosensoorsesse korteksisse elektroodid, mis piirkondade elektrilist aktiivsust jälgida võimaldasid. Spetsiaalne tool võimaldas makaakide enda käed ekraani taha peita. Samas ei takistanud see ahvidel ekraani jälgimist, kuhu olid projitseeritud virtuaalsed käed. Erinevatel katsetingimustel toimus makaakide käte silitamine samal ajal, kui virtuaalkätt pall tabas või sellest kergelt sünkroonist väljas.
Virtuaalse ja tegeliku puudutuse samal ajal toimumise mitmekordsel kordamisel hakkasid ajuosad reageerima isegi juhul, kui ahvide enda käsi enam ei silitatud, kuid virtuaalseid käsi pallike tabas. Kui puudutused juba mitmendat korda sünkroonist väljas olid, laengles ajuosades tunduvalt vähem neuroneid. See viitab, et ahvid kogesid inimestega sarnast illusiooni. Lisaks toimus aktiveerumine võrreldes ainult reaalse puudutusega 50-70 millisekundit hiljem. Vahemik on vastavuses ajaga, mis kulub infol visuaalkorteksist somatosensoorsesse ajukoorde jõudmiseks.
Seeläbi leiab töörühm, et nägemismeel mõjutab nii somatosensoorset kui motoorset ajukoort. Järeldus toetaks vaadet, mille kohaselt on informatsiooni töötlemine vähemalt primaatide ajus dünaamiline ja seda tegevad võrgustikud vahetavad pidevalt omavahel infot. Töö pakub vihjeid, kuidas aju tuleviku kunstjäsemete tagasisidet kehaskeemi kaasata võib.
Töörühma uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusteakadeemia toimetistes.