Viha on sotsiaalvõrgustikes nakkav
Kristjan Port
Aeg-ajalt torkab silma eestimaalaste keskmisest mornim ja tõredam olek. Seda võib täheldada muuhulgas äsja välismaalt koju saabudes ja siis omade seas ringi vaadates. Aga ka meedia ja kommentaaride kaudu kajava üldise meelsuse kaudu. Põhjuste üle ei hakkaks seekord spekuleerima, aga eks see elu ole kohalike jaoks olnud mitu põlvkonda järjest päris raske ja tõredat ettevaatlikkust treeniv.
Kurjuse nupu leiab paljudest inimestest suhteliselt hõlpsasti üles, kui keegi ütleb tema maa kohta midagi viltust. Seda võiks nimetada patriootlikuks kurjuseks. Tigedus lööb hästi õitsele ka siis, kui avalikkusele meenutatakse koduseid sotsiaalseid probleeme, mahajäämust euroopalikest normidest või poliitikute väänikast käitumisest. Kuna seda tüüpi viha võib mõne toreda koosviibimise ära rikkuda, püütakse mõningaid teemasid näiteks sünnipäevadel vältida. Aga kuidas saada viha kontrollimisega hakkama võrgustunud maailmas?
Hiina teadlased Beihangi Ülikoolist otsustasid uurida meeleolude levikut nende 500 miljoni kasutajaga populaarses sotsiaalvõrgustikus Weibo, mille kaudu liigub päevas 100 miljonit sõnumit. Teadlased uurisid 200 000 Weibo kasutaja poolt koostatud 70 miljoni sõnumi liikumist, võttes arvesse sõnumi sisuks olnud meeleolu. Näiteks jälgisid nad muuhulgas rõõmsa, kurva, vastiku või vihase sisuga sõnumi edasist liikumist omavaheliste sidemete põhjal lähemate ja kaugemate sotsiaalvõrgustiku liikmete vahel.
Neid huvitas milliseid sõnumeid hakatakse teistele edastama ja kui kiiresti seda tehakse. Teiste sõnadega, kui kiiresti ja kui kaugele need jõuavad esimese sõnumi kirjutajast mööda sotsiaalvõrgustiku inimestest sõlmpunkte levida.
Uuringust selgus, et vähemalt hiinlased ei soovi levitada kurbi või vastikust tekitavaid sõnumeid. Taolise sisuga teadete liikumine nõudis aega ega levinud lähtekohast kuigi kaugele. Rõõmsad sõnumid seevastu levisid olemuslikult palju rõõmsamas tempos. Mõlema tähelepaneku selgitused on inimlikult mõistetavad, ega olegi kuigi üllatavad.
Küll aga võib pidada üllatuseks vihaste sõnumite edenemist. Tuleb välja, et viha kandus mööda sotsiaalvõrgustikku edasi erilise kergusega, hüpates tavaliselt lähtekohast kuni kolmanda ringini või kihini sotsiaalsete sidemete mõttelises sibulakoores. Vihaseid sõnumeid lähemalt uurides jõudsid uuringu korraldanud teadlased avastuseni, mille sisu sai juba sissejuhatuses avatud, kui oli juttu kahte tüüpi populaarsematest viha vormidest.
Patriootlikke pahameelepuhangute sünnis olid tavaliselt süüdi kas Jaapan või Lõuna-Korea kui peamised Hiinaga konkureerivad lähis-välismaad, mis täristavad Kollasel merel aeg-ajalt saablitega. Samuti ajavad hiinlasi marru lood kohalike ametnike korruptsioonist, kehvast ühistranspordi korraldusest, vanade kodude hävitamisest uue kinnisvara arendajate teelt jne. Ilmselt oleme siin hiinlastega sarnased. Või on siis tegemist lihtsalt üldinimlike tunnusjoontega.
Võimalik, et viha kiirem levik võrreldes teiste emotsioonidega seletab puhtalt inimliku paratamatusena eestlaste morni hoiakut, sest upume pahameelt toitvate sõnumite sees. Suuremates riikides on samuti pahameelt, aga seal on rohkem inimesi ja viha levik raugeb ning peab võistlema rõõmsamate sõnumitega. Kurbus meid siin ei aita, kuna see ei levi. Otsige parem elust rõõmsaid tähelepanekuid ja rääkige neist kindlasti ka teistele. See oleks isamaad päästev tegu!
Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.